Oxfordi energeetikaguru: Euroopa, värise! Hiina tapab kohe meie autotööstuse ja oleme ise süüdi

Eelmisel nädalal teaduste akadeemias esinenud rahvusvaheliselt tuntud energeetikaeksperdi sõnul ei saa üleminekut puhtale energiale enam peatada, küll aga võime me selles võidujooksus kergesti näiteks Hiinale kaotada.

Meeleolu on mõjutanud rasked kiire inflatsiooni aastad. Energiakriisi ajal jõudsid hinnad tippu ega ole siiani päriselt naasnud varasemale tasemele. Inimesed seostavad neid suuri kulusid rohepöördega, kuigi tegelikud põhjused on mujal.

Sest teatud osapooled on seda narratiivi väga järjekindlalt edendanud. Energiakriisi ajal oli tegelikult ilmne, et hinnad tõusid Venemaa sissetungi ja sellest põhjustatud gaasi hinna šoki tõttu. Energiahinnad maailmaturul hüppasid üleöö väga kõrgele. See mõjutas muidugi nii ettevõtete kui ka kodude elektrihindu. Kohe oli näha, kuidas siis hakkas tekkima narratiiv, et süüdi on rohepoliitika.

See ei vasta lihtsalt tõele. Usaldusväärsed organisatsioonid – eesotsas rahvusvahelise energiaagentuuriga (IEA), aga ka Euroopa energiakütuste regulaatorid, riiklikud ministeeriumid – analüüsisid olukorda põhjalikult. Järeldus oli kõigil sama: kõrged hinnad tulenesid eelkõige fossiilkütustest, mida Euroopa impordib ja mille hind tõusis järsult. See on fakt.

Sest lihtsustatud selgitused mõjuvad paljudele veenvalt. Meile pakutakse näiliselt lihtsat lahendust: lõpetame rohepöörde ja kõik läheb vanasse rööpasse tagasi. Aga see pole lahendus, see oleks lihtsalt ohtlik. Üleminekul hoo maha võtmine ei tähenda midagi muud, kui pikemat sõltuvust kallitest ja kahjulikest fossiilkütustest.

Enamik inimeste rahulolematusest pole seotud üleminekuga, vaid fossiilkütuste kõikuva hinna ja hirmuga konkurentsivõime pärast.

Kes ta on?

Jan Rosenow

Rahvusvaheliselt tunnustatud energiasiirde ekspert, kelle fookus on energiatõhusus, elektrifitseerimine, soojuspumbad ja energiahindade kujundamine.

Oxfordi ülikooli energiapoliitika professor ja Environmental Change Institute’i (ECI) energiaprogrammi juht.

Regulatory Assistance Projecti (RAP) pikaajaline ekspert ja endine Euroopa programmide direktor – nõustab valitsusi, energiaturgude järelevaatajaid ja rahvusvahelisi organisatsioone.

Peamised uurimisvaldkonnad: 

hoonete ja tööstuse kütte dekarboniseerimine,

elektrifitseerimise majanduslikud ja süsteemsed mõjud,

energiatõhusus ja nõudluse juhtimine,

energiahindade ja maksude õiglasem kujundamine,

Osa minust suhtub sellesse kui lihtsalt mürasse.

Pikas vaates käib üleminek väga suure hooga. See, kuhu kogu maailm päriselt investeerib, on täielikult muutunud. Alates 2016. aastast on globaalsed investeeringud puhtasse energiasse ületanud investeeringuid fossiilkütustesse – nüüdseks rohkem kui kaks korda.

Peaaegu kogu uus energiataristu, mida ehitatakse, on puhas (üle 90% üle maailma): tuul, päike, akutehnoloogia, vähesel määral tuumaenergia. See on loonud dünaamika, mida pole enam võimalik peatada.

20 aasta pärast ei mäleta keegi tänaseid poliitilisi sõjahüüde. Üleminek on selleks ajaks ilmne ja pöördumatu.

Tagasilöögid võivad meie tempot aeglustada ja see on risk, sest me oleme globaalses võidujooksus kõigi teiste regioonidega. Hiina on ilmselge näide, aga mitte ainus. Kui Euroopa tempo maha võtab, jääme majanduslikult ja tehnoloogiliselt maha.

Vaadake debatti, mis meil käib sisepõlemismootorite üle. Mõned lobigrupid tahavad sellest loobumist edasi lükata või lausa tühistada, eriti Saksamaal. Seda võib teha, aga samal ajal kui meie siin vaidleme ja venitame, parandab Hiina oma elektriautosid ja suurendab ülikiiresti kogu maailmas turuosa. See juba juhtub.

Samal ajal kui meie siin vaidleme ja venitame, parandab Hiina oma elektriautosid ja suurendab ülikiiresti kogu maailmas turuosa.

Sama toimub paljude teiste puhta energia tehnoloogiatega.

Jah. Kui vaadata ainult globaalseid keskmisi, tundub olukord lootusetu. Aga kui vaadata eraldi riike või sektoreid, on muutus vapustav. Üle poole maailma riikidest on juba möödas oma CO₂ emissioonide tipust. Heitmed vähenevad.

Suured kapitalivood liiguvad taastuvenergiasse ja tööstuse elektrifitseerimisse, mis on täiesti uus ja väga põnev etapp.

Inimkond on ajaloos korduvalt näidanud, et suudab lahendusi leida - ma usun, et see kehtib ka siin.

Mahajäämus pole tingitud tehnoloogiate puudumisest. Meil on peaaegu kõik olemas: ülimalt odav taastuvelekter, salvestuslahendused, 4–5 korda efektiivsemad autod, selged lahendused sooja ja tööstuse süsinikuvabaks muutmiseks. Aga me ei laienda seda kõike piisavalt kiiresti.

Kipume oma debattides liiga palju muretsema viimase 10% heitmete pärast. Selleks pole mingit vajadust. Praegu peaksime keskenduma sellele, et ära teha esimene 80–90%. Selleks on kõik olemas, see muudaks nii energia kui ka muud majandussisendid vaieldamatult odavamaks.

Praegu peaksime keskenduma sellele, et ära teha esimene 80–90%. See muudaks ka energia odavamaks.Viimase 10%-ga on pilt keerulisem. See on veel kallis.

Transport. 15 aastat tagasi peaaegu ei müüdudki täiselektriautosid. Just siis tekkisid esimesed Nissan Leafid ja Tesla Model S-id. Praegu on maailmas iga neljas-viies uus auto elektriline.

Sisepõlemismootoriga autode müük langeb järsult. Nende müügitipp jäi aastasse 2017. Need müüginumbrid saastavate autode puhul ei tule enam kunagi tagasi.

Taastuvenergia osas on paljud riigid jõudnud rohkem kui 50 protsendini elektritootmisest, mõned isegi üle 80%. Hüdroenergia aitab muidugi kõvasti, kellel seda on. Aga see ei ole tingimata hädavajalik. Taani, kus hüdrot pole, saab umbes 70% elektrist taastuvatest allikatest. Neil on üks Euroopa stabiilsemaid võrke ja väga kõrge elatustase.

See ei pea paika. Taani kõrged hinnad tulenevad maksudest ja tasudest, mis on poliitiline valik. Börsielekter pole seal kallis. Paljud analüüsid Euroopa ja USA kohta näitavad, et taastuvenergia osakaalu ja kõrgete hindade vahel pole seost.

Californias on ehitatud väga palju taastuvelektrijaamu ja salvesteid ning seal on energiahinnad kõrged. Seetõttu sellest nii palju räägitakse. Samas on USA-s palju osariike, kus taastuvenergia on põhiline ja elektri hind on üks riigi madalamaid. Seega pole „taastuvenergia = kallis“ mingi reegel.

Sest mõnel väga mõjukal huvigrupil on kasulik seda hoida. 1993. aastal väitsid Saksa energiafirmad, et võrk kukub kokku, kui tuule ja päikese osakaal ületab 4%. Praegu on see üle 50% – ja võrk on märksa stabiilsem kui 30 või 15 aastat tagasi.

See sarnaneb tubakatööstuse omaaegse strateegiaga: külvata segadust, kahtlust, tuua alternatiivseid seletusi, palgata „teadlasi“, kes tõde hägustavad. Lõpuks kukkus see strateegia kokku.

Samamoodi on läbi kukkunud ka narratiiv „kliimamuutus on pettus“ või et sellega ei pea tegelema. Enamik inimesi kogu maailmas teab, et kliimamuutus toimub, on põhjustatud fossiilkütuste põletamisest ning kahjustab ja ohustab meie ühiskonda.

Seetõttu ei rünnatagi nüüd enamasti mitte kliimamuutuse toimumise fakti, vaid lahendusi: väidetakse, et „need ei tööta“, on „liiga kallid“, „nendega ei saa nüüdisaegset tööstusühiskonda käimas hoida“. Nendel sõnumitel pole alust, kuid need on mõeldud selleks, et lahendusi kahtluse alla panna.

See pole minu jutt. Paljud uurivad ajakirjanikud on aastaid dokumenteerinud neid kampaaniaid, mida rahastavad fossiilimajanduse huvid ja väga sageli ka kliimavaenulikud riigid, mille majandus sõltub fossiilkütuste müügist, nagu Venemaa või Saudi Araabia.