METSik lobi | II osa: „Me läheme vaenlase alale.“ Suhtekorraldaja õpetas tööstureid metsasõda pidama

Maalehe valduses on kümned puidutöösturite koosolekute protokollid alates 2017. aastast. Joonistub välja ulatuslik, hästi rahastatud ja tõhus lobivõrgustik. Selle nimel on tehtud koostööd suhtekorraldajate, poliitikute, teadlaste, uuringufirmade ja advokaatidega, käidud välja ühiskonda lõhkuvaid sõnumeid ning kulutatud sadu tuhandeid eurosid.

Loe teist osa suurest sissevaatest, kuidas on juhitud üht Eesti kõige lõhestavamat teemat – metsasõda.

Vastandumine

Vahetult enne 2023. aasta jõululaupäeva avab filmirežissöör Martti Helde oma postkasti ja näeb seal advokaadibüroo nõudekirja. See puudutab tema filmi „Vara küps“, mis pole veel isegi esilinastunud.

Juba kooliõpilasena organiseeris Helde keskkonnaüritusi. Kui kodulähedane mets looduskaitsealal maha võeti, otsustab ta teha filmi. Helde intervjueerib ka mitut metsatööstuse inimest, kuid neid ärritab filmi valmimine sedavõrd, et nad pöörduvad oma lemmikbüroo Soraineni poole. Kui Helde saadetud nõuet loeb, peab ta seda veidraks. Ühelt poolt nõutakse, et töösturitega tehtud intervjuud tuleb filmist välja lõigata. Teiselt poolt tahetakse saada protsent kassatulust. „See oli väga segane nõue,“ ütleb Helde.

Jõulud mööduvad asja juristiga arutades. Arvatakse, et nõude on koostanud võib-olla keegi Soraineni praktikant. Lõpuks varisebki see kokku. Aga asi pole veel läbi.

„METSik lobi“ on teine osa Maalehe artiklisarjast metsanduse kohta. Avaldame lobitöö osa kolmes jaos, sest materjali on rohkelt. Sari toetub kümnetele intervjuudele ja seni avaldamata dokumentidele, sh Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu (EMPL) juhatuse viimase kümne aasta koosolekute protokollidele.

Mõned nädalad enne esilinastust korraldatakse Coca-Cola Plazas kinnine seanss, kuhu tulevad riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja töösturite kommunikatsiooniesindajad. Filmi ajal teevad nad usinalt märkmeid. Pärast ei ole nad just kuigi õnnelikud, kuid mingeid uusi rünnakuid ei järgne. Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu (EMPL) juhatuse koosolekul soovitab nende suhtekorraldusbüroo Akkadian: „Mitte minna filmi vaatama esilinastusele. Kui helistatakse ja kommentaare küsitakse, öelda, et ei ole näinud ja ei oska kommenteerida.“

Filmi „Vara küps“ rahastus (eelarve on pea 170 000 eurot) tuleb avalikest fondidest. Eratoetajaid on ainult kaks: Tallink ja Ülemiste keskus. Tallink annab režissöörile mõned allahindlusega laevapiletid Soome. Ülemiste keskus annab kasutada siseekraane filmi reklaamimiseks. Raha ei anna kumbki. Sellest hoolimata ilmub mõni kuu pärast esilinastust Delfis ja Eesti Päevalehes Jaak Niguli Akkadiani abiga valminud arvamusartikkel, kus ta kirjutab: „Näiteks 10,7 hektaril laiuv betoonist ja asfaldist Ülemiste keskus maksab ja Eestimaa looduse fond peab seda rohelisemaks kui majandusmetsi. Ülemiste keskusest Martin (tegelikult Martti – toim) Helde filmi ei teinud. Ju ta pole veel piisavalt küps mõistmaks, kus peitub elurikkus.“

Helde sõnul ta enam metsandusega ei tegele. Eri paikades filmi näidates tullakse nii mõnigi kord tema juurde ja sosistatakse kõrva, et tema kodulähedane mets võetakse maha. „Ma sain korraliku kahjustuse,“ ütleb Helde. „See võttis läbi.“

EMPLi tegevjuhi Henrik Välja kinnitusel ei vastandu metsasektor looduskaitsele. „Just metsa- ja puidusektori jaoks on oluline, et meie metsad oleksid püsivad, terved ja kestaksid. Muidu ei ole mõtet investeerida tehastesse ja tehnoloogiatesse, mille tagasiteenimise aeg on aastakümneid,“ väidab ta. EMPLi juhatuse koosoleku protokollid kõnelevad aga vastandumise kohta teist keelt.

„Me läheme vaenlase alale“

„Nad on väga toredad inimesed,“ arvab Eestimaa looduse fondi (ELF) endine pikaaegne metsandusspetsialist Liis Kuresoo töösturite kohta. „Valdaval osal on hea loodustunnetus. Nad tõesti väga väärtustavad loodust.“ Tõesti, ka EMPLi juhatuses arutati kümne aasta jooksul nii mõnigi kord, kuidas korrale kutsuda halbu metsamehi. „30% raielankidest on pilt ikka kole, liiga palju risu jääb maha,“ öeldakse ühel koosolekul.

Looduskaitsjaid ei nimeta töösturite suhtekorraldaja mitte lihtsalt teiseks osapooleks, vaid millekski palju hullemaks.

Ent tunded pole siiski vastastikused. „ELFiga saab mõistlikult rääkida ainult kliima teemadel,“ ütleb ühel koosolekul puidusektori tippjuht Tõnu Ehrpais. Haruldasel kombel arutatakse parajasti võimalikku ühist pöördumist. „Kui me nendega liitume, siis me ei tea nende strateegiat ega töömeetodeid,“ hoiatab puidutööstur Margus Kohava. Lahenduse leiab õnneks Raul Kirjanen: „Peaksime tegema kirja ning kiitma ELFi algatust ja olema nõus osalema, aga ei allkirjastaks,“ ütleb ta. „Kaaperdame teema meedias.“

Looduskaitsjaid ei nimeta töösturite suhtekorraldaja mitte lihtsalt teiseks osapooleks, vaid millekski palju hullemaks. „Me läheme vaenlase alale,“ hoiatab Akkadiani toonane partner Kadri Lainas 2019. aasta mais Arvamusfestivali kliimapaneelile minemise eest, kus neid ootavad ministeeriumid ja looduskaitsjad. Õnneks on lahendus olemas: „On vaja leida kõneisikud.“ Paneeli kutsuvad töösturid Annela Anger-Kraavi ja maaülikooli teadlase Marek Metslaiu. Lisaks palgatakse moderaator. „See kulu on vajalik,“ ütleb Henrik Välja. „Protsess peab olema kontrolli all.“

Lainas kasutab looduskaitsjatest rääkides peaaegu sõjalist sõnavara ka edaspidi. „Vastaspool teeb vigu, on mindud rohkem närvi ja tehakse kummalisi lükkeid,“ ütleb ta kord. „Ametnikel ja looduskaitsjatel on päris tugev ringkaitse metsa teemal. Kogu metsakisa on tohutu intensiivsus tegevmeeskonnale.“ Ta räägib „ärritunud vastastest“ ja „aktiveerunud vastastest“ ning sellest, kuidas „hetkel on vastased veidi aktiveerunud“ või kuidas „vastaspoolel [on] väga lai ring võimsaid mõjuisikuid“.

Kui Lainase käest küsitakse, mida ta arvab teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere artiklitest „meie sektori vastu“, soovitab Lainas: „Soomerega ei ole mõistlik avalikult piike murda, ilmselt on [ökoloog Asko] Lõhmuse lobitöö.“ Mingitest kokkupuutepunktidest või dialoogist suhtekorraldaja ei räägi. Avalikult looduskaitsjatele vastanduda ta ei soovita – see on strateegiliselt halb, sest siis kukuks kohe toetus töösturitele, kuid sisemiselt tajutakse rindejoont seda teravamalt.

Oma meetodite valikul vaatab Lainas ka üle barrikaadi ja soovitab üht-teist üle võtta. „Vastaspool kasutab väga palju petitsiooni. Üldiselt saavad sinna tuhatkond allkirja,“ märkab ta kord ja teeb ettepaneku, et võiks teha omapoolse petitsiooni. „Vaja oleks näidata, et metsa-puidusektor on oluliselt suurema kaaluga kui praegused petitsiooni kogujad,“ ütleb Lainas. „Selleks oleks vaja vähemalt 10 000 allkirja.“ Petitsiooni ei tule siiski kunagi.

Lainas pole ainuke, kes tajub olukorda sõjana. Kui Raul Kirjanen võtab 2022. aastal kokku oma viimase paari aasta kogemuse EMPLi juhina, tunneb ta, et „sektor on meeletu avaliku surve all“ ja liiga palju istuvad töösturid „nurgas kaitses“. Tuleb teha palju rohkem tööd, et selgitada tavainimesele, kuidas „ühelt poolt [on] argumendid ja teiselt poolt on slogan’id“. Samal arvamusel on Tallinna tehnikaülikooli professor Jaan Kers, kes osaleb EMPLi üldkogul 2023. aasta juuni alguses. „Kõik, mis teeme ja mis meedias on, mõjutab väga tugevalt haridust. Primitiivsed sõnumid: metsa ja puid võetakse maha ainult WC-paberi jaoks,“ ütleb ta. „Sakslased on jõudnud nii kaugele, et esoteerikutest inimesed saavad professoriteks, ja raamatud on jõudnud nii kaugele, et üle 300 lehekülje on metsadest ja pool lehekülge sellest, et metsadel on ka puiduline väärtus. Neid sõnumeid levitatakse nii laialt.“

Sõjakad pole ainult nemad. 2022. aasta mais saabub Eestisse Euroopa roheleppe eest vastutav Frans Timmermans. Ühele suletud kohtumisele huvirühmadega ilmub riigimetsa majandamise keskuse (RMK) toonane juht Aigar Kallas laigulises kamuflaažmustriga rõivastuses. Sissejuhatuses osutab ta oma riietele ja ütleb kohal viibinu märkmete järgi: „Vaadake, et see rohepööre Euroopat seda värvi roheliseks ei muudaks.“ Kallas ütleb Maalehele, et ei mäleta oma toonast täpset sõnastust, kuid kohtumisele tuli ta otse kaitseväe õppekogunemiselt.

Aga kui on sõda, vajad häid kaitsjaid.

Abiline Allar Jõks

„Avatud arutelu aitab vähendada konflikti kahe unistuste Eesti vahel,“ kutsub eelmise aasta novembris üles advokaat Allar Jõks (Sorainen). Kuid järgnenud kirjeldused ei jäta kahtlust, et endine õiguskantsler ei otsi ühisosa, vaid vastandab. Esimeses unistuses on tema sõnul nimelt „puutumatu loodus, treime rahvalaulu ümisedes puulusikaid, valmistame rahvariideid ja meie suurim sissetulek on Eestis linde vaatlemas käivad turistid“. Seevastu teises unistuses on „hoitud loodus, konkurentsivõimeline tööstus ja rõõmsad eestimaalased, kes toovad oma tööga ise endale toidu lauale“.

Artikli juurde on märgitud „vandeadvokaat, endine õiguskantsler“. Sarnast erapooletut kirjeldust kasutab Jõks ka teistes arvukates metsandusest kõnelevates artiklites ja intervjuudes, pidamata vajalikuks märkida, et ta on olnud EMPLi palgatud teenuseosutaja vähemalt alates 2020. aastast. „EMPL ei ole minult tellinud mitte ühtegi metsandusega seotud arvamuslugu, kommentaari või intervjuud, mistõttu puudus ka võimalus ja vajadus seotust oma lugudes märkida,“ ütleb Jõks.

Tema ja EMPLi koostöö algab kuus aastat tagasi. 2020. aasta mais pöördutakse EMPList Soraineni poole küsimusega, kui suur oleks nende hinnapakkumine tööstust puudutavate muudatuste jälgimiseks seadusandluses ja seisukohtade kujundamiseks. Monitoorimiseks pakub Sorainen kolm kuni viis korda odavamat hinda kui teised. See on hea pinnas koostöö alustamiseks. Juba samal aastal tellitakse looduskaitse seaduse muudatuste analüüs just Sorainenist. Sama aasta oktoobris antakse EMPLi üldkoosolekul teada, et Soraineni advokaadibüroo on nüüd EMPLi „õigusloome partner“, kes esitab kaks korda kuus raporteid. Samamoodi tutvustatakse Soraineni bürood järgnevatel aastatel.

Näiteks 2021. aasta augustiks koostab Allar Jõks EMPLi seisukohad, mis saadetakse õiguskantslerile ja kahele ministrile. Siis kutsutakse Jõks esinema puitarhitektuuri konverentsile. Vandeadvokaat osaleb paneelis, milles arutatakse metsanduse arengukava. 2023. aasta sügisel korraldab erametsaliit metsaomanike loodushoiukonverentsi. Allar Jõksi nimetatakse „meie partneriks“ ja tal palutakse konverentsil vastata küsimusele, kas looduskaitse võib eraomandi ära võtta. Ja nii edasi.

Hoolimata pikaajalisest seotusest tellib riigikantselei mullu just Soraineni büroolt uuringu, mida teha erinevate looduskaitseliste piirangutega ja nende mõjudega eraomanikele. Uuringu idee ei tule riigikantseleil endal. Juba 2024. aasta juunis arutatakse EMPLi juhatuses, et vaja oleks tellida kaitsealade võrdlusuuring, mis aitaks tööstureid sama palju kui nende tellitud sotsiaal-majandusliku mõju uuringud. Paika pannakse ka sobivad riigid, millega Eestit võrrelda. Teiste seas nimetatakse Soomet, Rootsit ja Lätit (need jõuavadki hiljem uuringusse). „Kaasamisprotsessis ja muutuste nõudmisel peame minema välja konkreetsete seadusemuudatuse ettepanekutega,“ öeldakse. „Kaasata vajaduse korral advokaadibürood.“

Nii lähebki. Raul Kirjanen teeb eelmisel aastal peaministri juures tegutsevale majanduskasvu nõukojale ettepaneku säärane uuring tellida. Enda sõnul soovis ta „erapooletut ja sõltumatut analüüsi“.

Riigisekretär Keit Kasemetsa sõnul pöörduti seejärel kolme organisatsiooni poole, „kes oleksid teemaga kursis“, kuid ainult Soraineni büroo esitas omapoolse pakkumise. Maalehele teadaolevalt pöörduti ka Keskkonnaõiguse Keskuse poole (nemad on omakorda korduvalt esindanud looduskaitseorganisatsioone), kuid nende hinnangul ei võimaldanud pakutud ajaraam lähteülesandes nõutud metoodikaga seda tööd ära teha. Lisaks otsiti nende sõnul mitte erapooletut juriidilist hinnangut, vaid poliitikate kujundamist, sest pakkumist võis tõlgendada nii, nagu oleks looduskaitselised piirangud hoopis bürokraatia.

Lõpuks võidabki riigikantselei tellimuse Soraineni büroo. Ajaraam pole neile probleem ehk ka seetõttu, et kõigest mõni kuu varem on erametsaliit maksnud Allar Jõksile ja mõnele tema kolleegile sarnase analüüsi eest hinnata uute looduskaitseliste piirangute vastavust põhiseadusele.

Oma analüüsis leiab Jõks, et metsaomanikele peaks looduskaitselisi piiranguid suuremalt hüvitama, kuid ühtlasi teeb ta näiteks ettepanekud vähendada kaitsealadel piiranguid või kaotada hoiualal lageraielangi maksimaalne suurus. Hilisemates kommentaarides lisab Jõks, et küsimus on väärtusruumis ja lausa demokraatia tulevikus.

Allar Jõksi analüüsi tulemused sobivad EMPLile hästi. Eelmise aasta detsembri koosolekul öeldakse, et Jõksi analüüs on nüüd nende fookusteema number üks.

Küsimusele, kas sedavõrd seotud osapoolelt analüüsi tellida on korrektne, vastab valitsuskommunikatsiooni direktor Kadri Peetersoo, et huvide konfliktist peaks teenusepakkuja ise teada andma ja võtma kasutusele meetmeid selle vältimiseks. Seda, et Sorainen on varem tegelenud metsanduse teemadega, riigikantselei tema sõnul teadis.

Allar Jõksi sõnul mingit huvide konflikti polnudki. „Advokatuuriseaduse kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Sorainen ei ole samas asjas ehk looduskaitseliste piirangute analüüsis nõustanud riigikantseleid ega EMPLi,“ väidab Jõks. Sellest hoolimata informeeritakse pakkumuses riigikantseleid, et metsandussektorit on korduvalt nii kohtuvaidlustes esindatud kui ka eri teemadel nõustatud. See ei saa takistuseks.

Peale kirjelduse rahvalaulu ümisejatest, kes puulusikaid treivad, räägib Jõks kaladele „muinasaegsete tingimuste loomisest“.

Jõksi sõnul läbib kõiki tema artikleid ja intervjuusid „punase joonena õigusriiklik prisma“, kuid samas peab endine õiguskantsler vajalikuks jagada temast teistsuguste vaadetega inimestele hinnanguid. Peale kirjelduse rahvalaulu ümisejatest, kes puulusikaid treivad, räägib Jõks kaladele „muinasaegsete tingimuste loomisest“. Looduskaitseorganisatsioonide aetavale poliitikale ei ole Jõksil ainult juriidilised etteheited, vaid ta läheb kaugemale. Tema sõnul seab nn ideoloogiline ökoloogia ohtu lausa eesti rahvuse säilimise ja looduskaitsjate esindatavad seisukohad on vastuolus nii inimeste kui ka rahvuslike huvidega.

Looduskaitse eest seisvaid ametnikke nimetab endine õiguskantsler ja presidendikandidaat aga „kuuendaks kolonniks“. Seda väljendit kasutasid teise maailmasõja ajal Nõukogude okupatsioonivõimud, kirjeldades neid, kes eksiteadetega ründavad Nõukogude riigi julgeolekut. Jõks oma hinnangutest ei tagane. „Kuues kolonn on ametnikud, kes eiravad ühiskonna tahet ja poliitilisi valikuid,“ ütleb ta. Tema sõnul on ridamisi ametnikke, kes ise pole valimistel kandideerinud, kuid „manipuleerivad valitud juhte tegema seda, mis nemad isiklikult õigeks peavad“. Jõks toob näiteks looduskaitses kehtestatud piirangud, mis tema sõnul ei lähtu seadusest, vaid hoopis koalitsioonilepingust, tegevuskavast või teekaartidest. (Koalitsioonilepingu lepivad küll kokku justnimelt valitud juhid – toim.) 

Endine presidendikandidaat ütleb, et kui mõni riigiametnik tunneb end „kuuenda kolonni“ väljendist puudutatuna, on ta valmis vabandust paluma.

Poliitikud

„Põhjus, miks mina [EMPLi] juhatusse kandideerisin, oli see, et ma nägin, et liit tegeleb nüanssidega, mitte suure pildiga, ja see on probleem,“ ütleb Raul Kirjanen 2019. aasta jaanuaris toimunud koosolekul. „Poliitikakujundamine peaks olema 90% liidu tööst.“

2010. aastate lõpuks ei ole metsatöösturitel stabiilseid poliitilisi liitlasi. Reformierakonna juhtimisel on kümnendi alguses hüppeliselt suurendatud raiemahte ja lageraiete arvu, kuid nende peale loota ei saa. Kui 2017. aastal Reformierakonnaga kohtutakse, siis on ühelt poolt kuulda „ratsionaalset lähenemist metsandusele“, aga rohkem jäävad kõlama „kriitilised sõnavõtud metsanduse suunal“.

"Oleme riigikogus teinud [EMPLi konverentsi] viis aastat eesmärgiga jõuda riigikogulasteni,“ ütleb kuu aega hiljem EMPLi tegevjuht Henrik Välja. „Kahjuks ei ole see siiani õnnestunud.“ Otsustajatele mõeldud metsakool jääb üldse ära, sest viimasel minutil paljud loobuvad.

Järgnevatel aastatel saab metsatöösturite peamiseks viisiks poliitikutega suhelda kõige klassikalisem lobitöö: nendega kohtuda ja rääkida. Koosolekutel annab juhatus aru, kuidas keegi reageerib ja millele keskenduda. EKREga tuleb rääkida „numbrite keeles“. Martin Helme on ministrina „avatud ja sõbralik“, üldine meelestatus tundub positiivne, aga Peeter Ernits on jällegi kriitiline. Sotside seas paistab positiivselt silma Riina Sikkut, kes on kohtumiseks valmistunud. Isamaaga kohtumisel on vähe inimesi, aga arutelu on elav ja Isamaa soovitab tuua metsanduse teema riigikogu suurde saali, andes sõna sektori esindajatele. Isamaa lubab teema ise üles võtta ka keskkonnakomisjonis. Keskfraktsioonis on suhtumine „mõistlik ja ratsionaalne“. Kui erametsaliidu esindus kohtub 2020. aasta detsembris peaminister Jüri Ratasega, öeldakse hiljem, et „peaminister pidas oluliseks korduvalt rõhutada, et tema arvates metsi tuleb majandada ning metsa- ja puidutööstuse näol on tegu riigile oluliste sektoritega“.

Hiljem keskkonnaameti peadirektoriks saanud Rainer Vakra on töösturite sõnul aga „kõige ohtlikum rohepunane persoon poliitikas“, kes „kogub hääli, pole alati selge, mis agendat ajab, ja räägib eri olukordades erinevat juttu“. Rain Epleri suhtumine metsandusse on Imavere Graanulit külastades aga positiivne ja „soov teemasid koos arutada on olemas“. Tema eelkäijale Rene Kokale mõtleb Jaak Nigul käia välja idee muuta seadust nii, et poodides trükitaks vähem tšekke. „See võiks olla teema, mis tooks keskkonnaministrile profit’it (kasu – toim),“ on Nigul veendunud.

Kui EMPLi tegevjuht Henrik Välja on käinud viimase viie aasta jooksul 26 lobikohtumisel, siis erametsaliidu endine tegevjuht Jaanus Aun koguni 35-l.

Riina Sikkut ja terve Reformierakonna delegatsioon viiakse metsa, Tõnis Mölder tehasesse ja Madis Kallas puidutööstustesse. Kallasest päris liitlast ei saa, sest ta ei tunnista seost raiemahu ja puidu väärindamise vahel ning on lageraiete koha pealt „emotsionaalne“, küll aga leitakse vähemalt enda arvates liitlasi mujalt. „Kohtumine keskkonnakomisjoni juhi Yoko Alendriga (Reformierakond). Oleme teda puidu ja metsanduse teemadel kõvasti harinud ning ta on teemaga hästi kursis. On osalenud õppereisidel ja otsustajate metsakoolis,“ ollakse rahul. Väga abivalmis on Riho Terras (Isamaa). 2020. aasta septembris kohtub ta erametsaliidu inimestega ja märgib, et „võrreldes looduskaitsjatega ei jää metsasektori sõnumid meedias silma“. Mõned aastad hiljem saavad Terrasega kokku ka EMPLi inimesed. Terras lubab „teemadesse sekkuda“ ja on valmis ka ajakirjanduses mõtteid välja ütlema. (Ta teebki seda.)

Kohtumised jätkuvad: peaministrid, ministrid ja ametnikud. Ametlike lobikohtumiste registrit on hakatud pidama küll alles 2021. aastast, kuid tööstuse ja looduskaitse kaalukategooria erinevus on märgatav. Kui EMPLi tegevjuht Henrik Välja on käinud viimase viie aasta jooksul 26 lobikohtumisel, siis erametsaliidu endine tegevjuht Jaanus Aun koguni 35-l. Aun on olnud kogu riigis innukuselt kolmas lobitegija. Looduskaitsjate arvud on tunduvalt kahvatumad. MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige Farištamo Eller juhib nende pingerivi 14 kohtumisega, talle järgnevad ELFi juht Tarmo Tüür ja ELFi endine metsandusekspert Liis Kuresoo vastavalt 11 ja 9 kohtumisega.

Riigikantselei inimesed tekitavad tööstureile peavalu. „Ametnike arusaam sektorist on madal, maailmavaatelt on nad pigem looduskaitse huvide eest seisvad,“ öeldakse. „Keeruline ümber veenda, kuid liiga suure mõjuga meie jaoks, et mitte tegeleda.“ Lahendusena otsustatakse kutsuda nad tööstustesse ja metsa külla.

Üsna pea töötatakse välja eraldi töökava kohalike omavalitsuste jaoks. Kadri Lainas paneb kokku presentatsiooni, koostatakse kohtumiste tabelid, kusjuures eelistatakse minna kohapeale. Selle aasta veebruaris kohtutakse Kagu-Eesti omavalitsusjuhtide ja sealt valitud riigikogu liikmetega. „Eesmärk: lisada valimisprogrammidesse meie prioriteedid.“ Varsti soovitakse rajada eraldi tee veel väiksemate üksusteni ehk võtta ette ka kogukonnad.

Võrgustikke ehitatakse teistegi organisatsioonidega. „Kui räägime oma muredest üksi, põrkame vastu seina,“ öeldakse EMPLi üldkogul 2023. aasta juunis. „Oleme võtnud suuna rääkida teistega koos või räägivad teised meie eest. Näiteks kaubandus-tööstuskoda ja metsatöötajate ametiühing on ka hiljem, pärast ühispöördumisi meie eest rääkinud ja meie sõnumeid edastanud.“ Aasta varem tehti 12 organisatsiooni ühispöördumine, mis muu hulgas juhib tähelepanu linnurahu mõjudele „ressursikriisile“.

Kui hiljuti oli vaja teha majanduskasvu nõukojale ettepanekuid metsanduse kohta, teeb tööandjate keskliit samasuguseid ettepanekuid nagu EMPL ja erametsaliit.

Mitmes punktis tehakse koostööd erametsaomanikke esindava erametsaliiduga. Kui viimane korraldab 2024. aastal meeleavalduse, siis näevad oma võimalust ka töösturid. Nad paluvad ettevõtetel toetada meeleavaldust rahaliselt (ootus on 2000 eurot ettevõtte kohta) ning soodustada igati töötajate minekut, arvestades osalemist tööpäevana ja makstes kinni transpordi. Pärast meeleavalduse toimumist leitakse, et „toetav massiivne kommunikatsioon ja turundus on vajalik nii osalejate jaoks kui ka otsustajate mõjutamiseks“. Rõõmustatakse. „EMPLil on kommunikatsiooni koordineerimine väga heal tasemel.“

Mida poliitikutelt soovitakse? Väga erinevaid asju. Piirangute ülevaatamist. „Looduskaitse kvantiteedist kvaliteeti.“ Riiklikul tasandil metsamajanduse lahutamist looduskaitsest ja nii edasi. „Sektori seisukohtade järjekindel esitamine alates 2021. aasta novembrist nii parlamendis kui ka valitsusasutustes soodustas RMK raiemahu taastamist keskkonnaminister Erki Savisaare [poolt],“ ollakse näiteks 2022. aastal uhked. Mitmel korral räägitakse vajadusest tõsta metsadesse puutuv keskkonnaministeeriumist välja: metsapoliitikat peaks juhtima majandusministeerium ja riigimetsa majandamise keskust (RMK) peaks juhtima rahandusministeerium.

Millegi saamise kõrval soovitakse vahel ka mõne asja mittejuhtumist. Nii suudab just EMPL ära hoida metsanduse arengukava 2030. aastani vastuvõtmise (seda pole siiani vastu võetud). Kui 2023. aasta juuni üldkogul loetakse üles oma peamisi saavutusi, nimetatakse päris alguses metsanduse arengukava peatamist. See kujunes töösturite arvates populismi tööriistaks, kus „määratavad raiemahu piirmäärad ei vastanud metsateadlaste ja sektori analüüsile“. Arengukava põhjalaskmiseks räägitakse poliitikutega nii „otse kui ka läbi meedia“, tehakse ettevõtlusorganisatsioonide ühispöördumisi, kaasatakse ametiühinguid ja kohalike omavalitsuste juhid kirjutavad kirju erakondade juhtidele. „Suure pingutuse tulemusena õnnestus MAK (metsanduse arengukava – toim) tagasi lükata,“ ütleb samal koosolekul EMPLi tegevjuht Henrik Välja – ilmselt rahulolevalt.

Isu kasvab ja pärast metsanduse arengukava kummulilükkamist minnakse 2023. aasta valimiste järel koalitsioonilepingu juurde. „Juhatuse liikmed ja tegevtiim on teinud palju tööd, et koalitsioonileping saaks mõistlik,“ öeldakse EMPLi juhatuses pärast selle sõlmimist. „Aitäh kõigile, kes palju vaeva näinud, tulemus on kõike arvestades hea.“ Mõned kuud hiljem informeeritakse EMPLi üldkogu, kuidas tulemus tuli. „Valimiste eel koostasime sektori ettepanekud,“ öeldakse. „Tutvustasime neid valitsust moodustavate erakondade võtmeisikutele nii ametlikel kui ka mitteametlikel kohtumistel.“

Pärast sotside väljaviskamist osaleb 2025. aasta koalitsioonikõneluste kohtumisel omakorda puidutööstuse Barrus tegevjuht Martti Kork. „Positiivne oli, et minister oli palju punkte sisse võtnud meie eelnevatest seisukohtadest,“ antakse teada. „Meile pigem soodsas suunas liikuv leping.“ Muu hulgas kirjutatakse lepingusse töösturite ammune soov anda 70% metsadest majandamiseks. Seda tehakse Tarmo Tamme (Eesti 200) eestvõttel.

Aastaid kestnud töö hakkab vilja kandma. Käesoleva aasta alguses arutavad töösturid 19. veebruaril toimunud poliitikute roadshow’d. Kui aastaid varem oli raskusi, et üldse kellegi jutule saada, siis nüüd on esindatud Keskerakond, EKRE, Isamaa, Parempoolsed, Eesti 200 ja Reformierakond. Ainsana puuduvad sotsid. Nendega töö on mõttetu – nad on looduskaitsjate poolel.

Raha

Eraldi viis poliitikas osalemiseks on teha erakondadele annetusi, kuid siin teadaolevalt koordineerimist pole olnud – igaüks on ise vaadanud. Enne viimaseid riigikogu valimisi annetas puidutööstur ja Eesti 200 poliitik Tarmo Tamm koduerakonnale üle 160 000 euro. Hiljem valiti Tamm keskkonnakomisjoni esimeheks. Pärast valimisi pole ta erakonda enam toetanud. 2023. aasta veebruaris, vahetult enne valimisi kingivad Eesti 200-le raha teisedki töösturid: 30 000 eurot Jüri Külvik ja 5000 eurot Ivar Dembovski.

Raul Kirjanen on suurtoetajana investeerinud aga Parempoolsete erakonda üle 400 000 euro. Üleüldse on metsatöösturid toetanud eri erakondi ainuüksi viimastel aastatel üle 700 000 euroga. Kuid see on ainult osake rahast, mis on kulunud endale meelepärase maailma kujundamiseks.

Maalehe valduses olevate dokumentide järgi on EMPL kulutanud ainuüksi metsandusega seotud kommunikatsioonile sadu tuhandeid eurosid. Juba 2017. aastal öeldakse, et kui kommunikatsioonitegevused suurendavad iga-aastaseid kulutusi märgatavalt, on juhatuse liikmed kinnitanud valmisolekut rohkem raha anda, sest „kommunikatsiooni panustamine on väga vajalik“.

2018. aastaks kirjutatakse eelarvesse 60 000 eurot, mida aasta hiljem suurendatakse 72 000 euroni, sest see „vastab tänasele igakuisele kommunikatsioonipartneri tegevuse mahule“. 2020. aastaks planeeritakse 84 000 eurot, kuid kulub veidi üle 104 000 euro. „Minu ettepanek oleks, et võiks sellel ja järgmisel aastal liikmete hulgast umbes 100 000 eurot lisavahendeid koguda, et teha kliimauuring, jätkata sotsiaal-majandusliku mõju uuringuga ning kindlasti tuleb valimistega seoses teemasid, mille jaoks peaks vabasid vahendeid jääma,“ ütleb 2021. aasta esimesel koosolekul Raul Kirjanen.

Igal aastal kirjutatakse nüüd eelarvesse kommunikatsioonitegevusteks ümmarguselt 100 000 eurot, mis 2024. aastaks kasvab 120 000 euroni. Kokku on seega kulutatud otseselt ja pelgalt kommunikatsioonitegevustele üle poole miljoni euro – kuid see on vaid osake lobikuludest.

Aastate jooksul tellitakse kümnete tuhandete eurode eest uuringuid, korraldatakse konverentse, tehakse ajakirjanikele ja teistele ringreise ja nii edasi. 

Igal aastal kirjutatakse nüüd eelarvesse kommunikatsioonitegevusteks ümmarguselt 100 000 eurot, mis 2024. aastaks kasvab 120 000 euroni.

2002. aastal asutab EMPL programmi Puuinfo, mis tegeleb puitarhitektuuriga, kuid millest aja jooksul saab tööstuse jaoks ühtlasi hädavajalik mainekujundusprojekt. 2020. aasta veebruaris arutatakse, kuidas puitehitised on „sektori positiivne programm“, mis mõjub mainele hästi, nii et „Puuinfo peaks saama rohkem tähelepanu“.

Puuinfot toetab ka riik (keskkonnainvesteeringute keskus annab aastate jooksul peaaegu miljoni), aga kui see ohtu satub, tuntakse suurt muret. „Puuinfo jätkusuutlikkus vajab eraldi lahendust, kuna tegemist on olulise mainekujundusprojektiga,“ öeldakse selle aasta veebruaris. „Tarmo Tamm (Eesti 200 – toim) tegeleb praegu võimaluste kaardistamisega riigipoolse püsirahastuse saamiseks.“ Head mainet on aga vaja. „Kui tahame head dialoogi kliimapoliitikas, peame omalt poolt midagi lubama. Praegu on 80% puidust n-ö madala kvaliteediga ja lühikese elueaga tootes,“ tunnistab eelmise aasta oktoobris ka EMPLi tegevjuht Henrik Välja. See on tõsi. Eesti metsadest läheb puitmajade rajamisele kõigest väike osa puidust. Probleeme on veelgi.

Kui 2024. aastal toimub puitarhitektuuri konverents, ollakse sellega rahul, sest see on „väga hea sektori turundusüritus ja mainekujundus“. Ainult et tekkinud on mure. „Väljakutseks [on] TalTechi uuringute tulemusel hinnang, et puidust ehitamine ei ole oluliselt keskkonnasõbralikum betoonist,“ tõdetakse. „Tuleb minna konstruktiivseks.“

Hoolimata kulutatud sadadest tuhandetest eurodest, üles ehitatud võrgustikest, palgatud suhtekorraldusbüroost, strateegiatest ja kavadest on Henrik Välja sõnul töösturite viimase kümne aasta lobi olnud täiesti viljatu. „Viimane metsatööstuse jaoks soodne olulisem otsus oli metsaseaduse muudatus pea 10 aastat tagasi,“ ütleb ta. „Regulatsioonid on sellest peale muutunud rangemaks, konkurentsivõime halvenenud ja majandusmõju koos nendega kahanenud. See ei ole lobi, vaid katse ennast kaitsta, ja seni pole see edu toonud.“